Eesti rahvamuusika
tulekut oodates koplis laulda.
Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'.
Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne.
Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid.
Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul.
Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde
ajal. Siis said noored suhelda, lõbutseda ja tule ümber aega veeta.
Lühemad õitsilaulud meenutasid paljus huikeid ja helletusi. Pikemaid õitsilaule lauldi tavaliselt lüüriliste laulude, harvem tavandilaulude
viisidega.
annaabi.ee 
