kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente. Loodushäälendid ja looduskõnelused Loodushäälte täpsel jäljendamisel on olnud tähtis ülesanne: peibutada ligemale jahiloomi ja -linde. Lindude-loomade hääli võis teha ka lõbu pärast. Eestis on hästi tuntud linnulaulud, kus 1 matkitakse linnu häälitsust nii häälikuliselt kui ka intonatsiooniga. Sel juhul on täpsest kõlast
Omaette alaliigi moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla maagiline, kurje jõude peletav eesmärk. 4.2. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente. Helletati ajaviiteks üksi olles ja sidepidamiseks teiste karjastega. Kõige rohkem helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis selge õhu tõttu kaugemale. Hästi kostis hääl ka siis, kui maa oli mägine või kõrval oli mets. Sageli kujundas iga karjane omapärase huike või helletuse, et teistel oleks juba esituslaadist ja viisist tunda, kellega on tegemist. 4.3. Loodushäälendid ja looduskõnelused
annaabi.ee 
