1819 astus Tartu ülikooli usuteaduskonda, läks hiljem üle filosoofiateaduskonda. Lahkus sealt ilma kursust lõpetamata majanduslikel ja tervislikel põhjustel (haigestus tuberkuloosi.) Viimased eluaastad oli Riias vanemate juures, kus andis eratunde, kirjutas saksakeelseid luuletusi ja tegeles keeleteadusega. Suri 4.augustil 1822 ja on maetud Riia Jakobi kalmistule. Luuletaja, säilinud umbes 25 luuletust. Kirjutas põhiliselt oode (9) ja karjaselaule , ehk pastoraale (6). Keeleoskus ei olnud väga hea, ta oli iseõppija, kuid ta oli uhke oma Eesti päritolu üle ja armastas oma isamaad, kutsudes ennast "maarahva lauljaks." Oodid räägivad inimesest, loodusest, jumalast, sõprusest, kodust. Karjaselaulud on kirjutatud lihtsamas keeles ja neis puudub kõrgelennuline ja ülev pildistik. Kasutatud on lihtsaid ja eestipäraseid motiive. Karjaste laul Ott Peedo
ebatavalised huvid,talurahvasõbralikkuse ja eluviiside poolest. 12. Sentimentaalset kirjandust iseloomustab liialdatud tundelisus, nutulisus ja emotsionaalsus. 13. Otto Wilhelm Masin oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. Lõi ,,Maarahva Nädala-Lehe", milles olid sõnumeid, jutte ja vanasõnu. Masing märkas kirikukirjanduse ja rahva vahel lõhet ja tasandas seda. 14. Kristjan Jaak Peterson Temast võib lugeda eesti kirjanduse algust. Kirjutas oode ja karjaselaule. Looming oli sügava, elu mõtet otsiv. Eesti keele ausse tõsjta. Tema luulet mõjutas antiikaeg. Tuntuimad teosed: ,, Kuu","Laulja"
Laulus valitseb sõna! Regilaulud lõppevad helilaadi teisel astmel. Põhja-Eestis on palju kiige rütmis laule. Fermaat pikendus; asetseb viisi keskel / viisi lõpus. Lõuna-Eesti laulud on varieeruvamad, esineb ka heterofooniat (juhuslikku mitmehäälsust). Setu laulud on mitmehäälsed (killõ, torrõ (ja abihääl)). Võrumaal, Kanepi, Urvaste kihelkonnas esineb burdooni (meloodiaga kaasa liikuv madalam heli). Üksi lauldi tavaliselt hällilaule, karjaselaule, mõningaid itku ja vaeslapselaule. 1 Koor ja eeslaulja laulsid nt kiigelaule, sanditamise laule ja pulmalaule. LAULU ALALIIGID: o Hällilaulud lauldi vaikselt; lihtsad, lühikesed, retsitatiivsed. (kuulasime: ,,Uni tule silma peale"). o Mängituslaulud nendega õpetati lapsi ümbritsevat maailma tundma; lapse arengu seisukohalt oli neil suur tähendus; helisevad silbid on mõeldud lapse tähelepanu
Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'. Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid. Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul. Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal. Siis said noored suhelda, lõbutseda ja tule ümber aega veeta. Lühemad õitsilaulud meenutasid paljus huikeid ja helletusi. Pikemaid õitsilaule lauldi tavaliselt lüüriliste laulude, harvem tavandilaulude viisidega
annaabi.ee 
