Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
kõik tavalised maksud ja teokohustused. Nendest alamasse kihti kuulusid mitu
liiki väikemaapidajad ( pundenikud, üksjalad ) ja lõpuks maata talupojad
( vabadikud, manulised jt. ). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena
suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn.
Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus.
Talurahva maksudena nõudis vasall-mõisnik kümnist, eiti viljasaagist,
hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude
kõrval esines ka vakus, mis oli määratud andam maksunõudja foogti ja ta
saatkonna vastuvõtuks teatavatel aastaaegadel korraldatud vakupidude jaoks.
Maksud suurenesid pidevalt koos mõisnike omavoliga, viies talupoja
sageli maksuvõlgadesse ja saades aluseks ta vabaduse piiramisele. Seetõttu
siirdusid talupojad kergemate kohustustega kohtadesse või linnadesse, rannikult
ja saarelt põgenes talupoegi ka Soome ja Rootsi
annaabi.ee 
