Eesti looduslikud pühapaigad
kristluse vahel
Vepslastel ei ole säilinud hiiekohti, need on sulandunud õigeusuga, kuid
sellegipoolest on neil palju animistlikke traditsioone. Näiteks metsa minnes
teretatakse metsa, kuid see on nagu käitumise loomulik osa mitte niivõrd usklik
käitumine, pöördumised kohalike vaimolendite poole, et oma kohalolekut
teadvustada.
SU rahvaste traditsiooniökoloogilised kihid (Honko 1994):
- Arktilise piirkonna kütikultuur
- Põdrakasvatuskultuur
- Alepõllundus ja karjakasvatuskultuur (püsiasustuse teke, animismi süvenemine,
haldjausk, esivanematekultus ja omandisuhted, maagias: õhk, maa, tuli, vesi)
- Põllumajanduskultuur (dualism, külapühamud, viljakusmaagia ja preestrid,
surnutel mitmed asupaigad)
Kristluse kihistused läänemeresoome ruumis:
Venemaa kristianiseerimine 988. aastal, kloostrite rajamine
13. saj. ristisõda läänest
16. saj. Moskoovia misjonid Loode-Venemaal
16.-17. saj. protestantism Läänemere ääres
18. saj. hernhuutlik liikumine
19. saj