Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Kahi Peamiselt spetsiaalne ohvriõlu, mida valmistati ja ohverdati erilistel kalendripühadel, nagu jaanipäeval (jaanikahi), mardi- ja kadripäeval (pakuti sanditajatele, nimetuseks mardikahi, kadrikahi), jõulude ajal; lapse sünni puhul, pulmades (õllest ja meest valmistaud magekahi). Kahi kuulus ka näiteks karjase kauplemise juurde karjakahja pakkus peremeestele ja -naistele aga hoopis karjus. Mida mujal tehakse Katariina kuulus 14 kõige abivalmima pühaku hulka, mistõttu temast kõnelesid ühtviisi preestrid ja poeedid. Tema püha tähistati maailma paljudes kohtades. Katariina tõusis ausse pärast ristiretki, Prantsusmaal aga eriti 15. sajandil, kui ta väidetavalt ilmutas end Jeanne d'Arcile ning oli koos Neitsi Maarjaga Jeanne'i nõustajaks. Kuni 17
Saartel ja Läänemaal joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades, varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [] Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes koduhaldjatele jne. [] Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett, siirupit või
annaabi.ee 
