Loodus – üks osa kirjaniku elust ja luulest
Noorena oli Liiv üksildust armastav poiss, kes paistis silma küll pikkusega, kuid samas ka
kõhnusega, sellepärast ei olnud ta eriti sportlik ja teda narriti teiste koolikaaslaste poolt.
Sellele aitas kaasa ka see, et Liiv oli pärit vaesest perest ja ta kandis kulunud rõivaid ja
pastlaid. Kuna ta ei olnud seltskonnas väga populaarne otsis ta lohutust loodusest, mida ta sai
poisina karjas käies. See arendas tema armastust koduümbruse maastiku vastu. Oma karjaaega
meenutab kirjanik veel 1891. aastal järgmistes tundelistes lausetes: ,,Endised karjaaja
mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trötsisin ennast nende
kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd
ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Ta otsekui elas looduses:
annaabi.ee 
