Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
Raamatu lõppu on paigutatud lühike
alamsaksa märkus Eesti murrete kohta: eesti k pole kõikjal sama. Iseloomulikud jooned: säilinud katkendeis on üle 200 sõna.
Silmapaistev on ortograafia varieeruvus. Kirjaviisis on säilinud alamsaksa jooned. E = vokaalipikendus, i ja j asemel y, ä
asemel e, u asemel v ja w, ö ja o asemel õ. Kasutatakse võõrtähti. Sisekaolised vormid. Genitiivi lõpp n on säilinud.
Kaasasolu väljendab postpositsioonikonstruktsioon. Võrdluse tunnus on mb. Tu-karitiivid käänduvad. Imperatiivi ainsuse
2. pöördes tüve lõpus k, mitmuse 2. ja 3. pöördes t. Eitusverb pöördub. Ma/-me esineb teonime mine tähenduses.
Adverbides säilinud possessiivrudimendid. Põimuvad Eesti ida murded, Virumaa ja läänelikud jooned.
1551 kirikuraamatu Hans Susi tõlge. Masing oletas, et Susi on tõlkinud perikoopide ja lauluraamatu eesti keelde, mis pole
kumbki säilinud. Susi tekste kasutasid hiljem Russow, Müller ja Rossihnius.
annaabi.ee 
