“Kolmkümmend aastat armastust“ Eduard Vilde
tänapäeva peredes ei levi enam füüsiline karistus, vaid on ainult suusõnaline?
Peredes on hakanud viimasel aja muutuma pererollid vastupidiseks ehk eelnevalt mainitud
õpetavad lapsed vanemaid mitte vastupidi. Lapsevanemad on lastele liiga järeleandlikud
lastele. Kui neile anda kõik kätte mida nad tahavad, siis jääbki neile selline harjumus sisse
nagu nad peaksid saama kõike mida nad tahavad. Laste vastu ei tasu olla väga järeleandlik ja
mitte ka liiga karm.
Kui rääkida karistusmeetmetest, siis millegipärast on ära keelatud laste peal kasutada
füüsilist karistus ning see on ka millegipärast märgitud nüüd füüsilise vägivalla nime alla, mis
poleks tegelikult õiglane. Aga mis saab siis, kui laps teeb kellelegi midagi väga andestamatut?
Kas siis tuleb lapsele see ainult sõnadega selgeks teha? Minu poolt oleks vastuseks ei, sest
kõik lapsed ei pruugi kuulata ning sa ei tea kakunagi, et kas ta võib midagi sarnast veel kord
lähimal ajal uuesti teha