Kriminaalpoliitika kordamine
sagedamini, on inimeste koguarv, keda see otseselt puudutab, väike. Ilmselt ei löö nendegi
pikaajaline ülalpidamine auku riigi eelarvesse. Positiivse poole 'pealt võib arvestada Euroopa
riikide ja rahvaste arengutee usaldamise korral ka nendepoolse toetusega. Ei maksa unustada, et
neile sarnaselt tuleb meil üles ehitada kogu kurjategijate kohtlemise süsteem ja eluaegne
vanglakaristus on vaid üks sanktsioonidest, mis lähtub euroopalikust karistusfilosoofiast.
Lõpetuseks peab märkima, et Eestil puudub praegu reaalne alternatiiv surmanuhtluse kui
karistuse likvideerimisele, aga mida kiiremini me selle leiame, seda parem. Nagu näitas ülaltoodu,
pole olemas selgeid ratsionaalseid argumente, mis oleksid surmanuhtluse poolt või selle vastu. Vaga
suure tõenäosusega ei muuda surmanuhtluse kaotamine Eestis toime pandavate tapmiste arvu.
Surmanuhtluse kaotamine on pigem zest, märk meie suhtumisest inimelu pühadusse ja
euroopalikesse tavadesse