"karistusevalu" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli siiski veel seal. Mis siis temaga oli juhtunud? Kas ehk elasid häbi ja meeleheide häbiposti pärast ta südame põhjas edasi? Kas piinameistri piitsahoobid ta hinges ikka veel järel vihisesid? Kas karistusevalu temas kõik oli kustutanud, isegi ta kirgliku armastuse kellade vastu? Või oli Jumalaema kiriku kellalööja südames Marie'le võistleja tekkinud ning see suur kell oma neljateistkümne õega millegi armsama ja kaunima pärast kõrvale jäetud? Juhtus, et 1482-sel aastal langes maarjapäev 25-nda märtsi teisipäevale. Õhk oli nii puhas ja kerge, et Quasimodo tundis oma südames armastust kellade vastu uuesti ärkavat. Ta läks