V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda
rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid
järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli
siiski veel seal. Mis siis temaga oli juhtunud? Kas ehk elasid häbi ja meeleheide häbiposti
pärast ta südame põhjas edasi? Kas piinameistri piitsahoobid ta hinges ikka veel järel
vihisesid? Kas karistusevalu temas kõik oli kustutanud, isegi ta kirgliku armastuse kellade
vastu? Või oli Jumalaema kiriku kellalööja südames Marie'le võistleja tekkinud ning see
suur kell oma neljateistkümne õega millegi armsama ja kaunima pärast kõrvale jäetud?
Juhtus, et 1482-sel aastal langes maarjapäev 25-nda märtsi teisipäevale. Õhk oli nii puhas
ja kerge, et Quasimodo tundis oma südames armastust kellade vastu uuesti ärkavat. Ta läks