Ruja
hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte.
Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad. See poleks võimalik
olnud toona ENSVs. Selleks, et saaks rääkida sellest, millest nad tahtsd rääkida, pidid tekstid
olema keerukalt kodeeritud. Arvatavasti oli Ruja ainuke nähtus kogu kultuuripildis, mis
inimeste kustuma hakkavat lootust veel üleval hoidis. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise
karistamatusele, rahvuslikule omaette olekule, informatsiooni levikule jne jne. Ruja oli
kuulajatele lootus. Rannapile oli Ruja relv. Nad pidasid sõda läbi rockmuusika. Nad mitte
ainult ei võimendanud luules peituvad sõnumid tuhandeid kordi, vaid ka lisaks viisid selle
tuhandeid kordi suurema auditooriumi ette - nende kontsertidel oli igal ca 1000 inimest, lisaks
raadio, ükskõik kui vähe sealt ka ei kõlanud. Ja nende lugusid salvestati süles oleva makiga
annaabi.ee 
