Absoluutsest ja relatiivsest
saavutuste alused on kõigutatud, kui inimesed muutuvad kõlbeliste piiride vastu ükskõikseiks ja kui
kunst ja kirjandus kaotavad oma tõsise olemasolemise mõtte, samal ajal püütakse luua uut
absoluutselt kindlat ja vääramatut elumõtte alust ühe või teise üksiku isiku kõigeväelise tujuna,
tahtmisena.
Et see püüe maa maalt ikka enam teostust leiab, see ei tõenda midagi muud, kui et inimene
kariloomana ihkab nii paratamatult mingit hingelist ja vaimset tuge, kindlat alust, kuhu võiks ometi
jälle kord kinnitada oma lohiseva ankru. Ta on kõigutatud oma usus jumalasse, iseenda mõistusse,
tundmusse, tahtmisse, aga teise inimese mõistust ja tahtmist suudab ta alles uskuda, nagu oleks see
vägevam ja kindlam kui kõik muud hinge ja vaimu kindlused kokku.
Õnn kaasa sulle, inimene, sinu uues usus!
A. H. Tammsaare
Tänapäevast nr. 3/1937