Tammsaare ja Gailit elulugu
külm"; inimesi asendavad siin nende mitmesuguste üksikute liikide üldmõisted: kuningas,
narr, naine, kes mehest ei tea jne. Koomiline mõju on väljaspool kahtlust, sest kui juba varem
koomilised efektid saavutati reaalsete tegelaste mõnesuguste tardunud, mehhanistlikult
mõjuvate iseloomuveidruste varal, mis siis veel nüüd, kus tegemist on tõeliste marionettidega.
Siinsed vaimukused ja naljad piitsutavad üldpahesid ja karikeerivad üldveidrusi groteskselt
liialdatud kujul (kuningas on oma rahva röövel; narr on ainuke tark pea riigis; rahvas jätab
oma kuninga maha kahe peaga vasika pärast; kuningas tallab oma rahva seljas, naine -
kuninga seljas). Säärast laadi teos ei tarvitse olla arengult kuigi kompaktne ega seotud; kogu
kanderaskus lasub üksikuil vaimukail või groteskseil sõnamängudel ja teos on seega ainult
mingi nende enam-vähem loogilisse reastusse viidud vademeekum.