Julius Kuperjanov
algusest annavad ka mitmed mälestusraamatute autorid. Kõikjal kinnitatakse, et algusperioodil oli
suurimaks probleemiks meeste vähesus rindel ning nende vähestegi juures nappis võitlustahtest.
Pahatihti piisas paarist kaugest püssilasust või mõne vastase ratsamehe nägemisest, kui korjati
varandusnatuke kokku ja mindi „ edasi tahapoole“. Iseloomulikud on pildid, kuidas ohvitserid
pidid mehi revolvriga ähvardades sundima käske täitma. „Kaabakate karigi“ ei puudunud- näiteks
Tartus asusid 2. jalaväepolgu sõdurid rindele mineku asemel ladusid rüüstama, aidates seega
kaasa linna mahajätmisele.
Olukord tagalas polnud põrmugi parem. Detsembrist 1918 leidub kirjeldusi Tallinna
igapäevaelu kohta, mis sarnanes viimsepäeva ootusele. Küsimus jõudis koguni Ajutise Valitsuse
koosoleku päevakorda, kus pea- ja sõjaminister Konstatin Päts teatas :“Linna kodanline klass
annaabi.ee 
