Kui Jan Uuspõld oli teismeline Keila koolipoiss, pani ta kokku süldibändi ning hakkas pulmades taskuraha teenima. Jan tundis vajadust esineda. Pisut hiljem loodud punkbändis Dracula pritsis ta laval endast välja sinna kogunenud sapi. Hing sai puhtaks ning elu tundus helgem. Rokkimise kõrvalt koorilauluga tegelnud noormehest siiski muusikut ei saanud. Jan vajas avaramat eneseväljendusvõimalust, milleks sobis teater. Etenduse «Lendas üle käopesa» lõpus Tõnu Kargi poolt saali löödud palli eest ladus Jan selle kinni püüdnud poisile kogu oma taskuraha välja, et pall endale saada. Tol ajal üsna uje Jan ei osanud aimata, et kunagi saab temast Kargi kolleeg Eesti Draamateatris. Jan on oma elus kõike pühendumusega teinud. Talitas Karjakülas rebaseid. Pikad tööpäevad olid väsitavad ja rebasefarm haises jubedalt, talitaja pidi muu hulgas ka loomade seemendamist assisteerima, kuid Jani meelest oli töö loomadega mõnus. Enne armeeteenistust
.." Ma ei saanud eriti aru, miks see kõik pidi etenduses olema, see mõjus parajalt labaselt. Teised osatäitjad meeldisid kõik väga, eriti Üksküla mängitud Pearu, kellest ma pikalt aru ei saanud, et see on Üksküla. Kui Pearu oma tooliga üle välja nähtavale ilmus, võttis Andrese maal istet ja teatas, et ta tahab nüüd naabrimehega rääkida, siis ma vaatasin alguses, et see on Feliks Kark. Aga hiljem lõi mul nagu lamp peas helendama, et hoopis Üksküla on. Tõnu Kargi mängitud Andres oli ka päris hea, räuskas kogu aeg ja muutis minu meelest kogu selle mehe oleku parajalt naeruväärseks, mis oligi õige. Kui valitseb mingi kaanon, mille järgi Andrest peetakse toredaks ja õilsaks meheks, kes võitles maaga ja ajas oma õigust taga, siis mina olen Andreses alati näinud meest, kes ei hooli mitte millestki ega veel vähem kellestki, vaid kõik teda ümbritsevad inimesed tööga tapab, ja
annaabi.ee 
