Keeruliste helide valjustaju
dissonantsetena kui puhtad siinustoonid.
Siiski tuleb lisada, et see, kuivõrd peetakse helide kooskõla konsoneerivaks või
dissoneerivaks, sõltub suurel määral ajastust, ajastu kultuurist. Tänapäeva muusikas
kasutatakse klassikalise määratluse järgi dissoneerivaid kooskõlasid märksa rohkem kui 17-
18.sajandil. Emotsionaalselt tajub inimene konsoneerivaid kooskõlasid rahulikena,
tasakaalustatutena, sileda, dissoneerivaid agarahututena, pingelistena, karedatena. Küllap
näitab see liikumine dissonantsi suunas ka elustiili muutumist aegade jooksul. Kuid ometi
muusikaski dissonantsi pole liikumine absoluutne, sest nii nagu elu, mis muutub igavaks, kui
kõik on sile ja tasane, kuid ka tapvalt väsitavaks, kui vaid pidev pinge, nii on ka muusikas
mitte ainult konsoneerivad või dissoneerivad kooskõlad ei muuda teda meeldivaks,
huvitavaks, erutarvaks, põnevaks sellisteks, mis ei jäta ükskõikseks, vaid nende
vaheldumine, liikumine ühelt teisele
annaabi.ee 
