Mina, Hamlet, direktori poeg
või- tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada.
Lõpetades esimese lause heitsin pilgu klassi. Ma ehmusin, sest kõik mu ümber oli muutunud, tundsin, et
olin justkui sattunud Hamleti sündmuste keerisesse. Ma vaatasin ringi, klassiruum oli kui uhke lossisaal ja
klassikaaslased kui keskaegsed daamid ja härrad. Mind üllatas ka õpetaja laua kõrval seisev Ophelia.
Kuid kõige hirmsam asi meenus kõige viimasena, kui tõstsin oma käe ja nägin, et mu sõrmed olid kardus
ümber inimese kolba. Ehmunult viskasin kolba käest ja jooksin klassist välja. Koridoris mõtlesin
Shakespheare teosele ja avastasin, et ainus võimalus see korralagedus lõpetada, oleks tappa direktor. Ma
seadsin sammud direktori kabineti poole ja lootsin, et üllatus on minupoolne. Kuid niipea kui sisse astusin
tabas mind tugev hoop kuklasse. Ma olin eksinud direktori osas, ka tema oli plaaninud mind kõrvaldada
nähes minus takistust oma teel
annaabi.ee 
