Gregorius Suur
KirikuloolaneCesare Baronio ei tunnusta Gregoriust benediktiinina, kuid Jean Mabillon on
veendunud, et ta oli benediktiin. Mabilloni seisukoht on nüüdseks muutunud valitsevaks.
Oma elu koduses mungakloostris on Gregorius hiljem pidanud õnnelikumaks ajaks oma elus. Tol
ajal elatud range mungaelu oli tõenäoliselt põhjuseks ka ta tervise nõrgenemisele, mis endast
hilisemas elus palju tunda andis.
Paavst Benedictus I ordineeris Gregoriuse diakoniks (kardinaldiakon).
Saamine paavstiks
Gregorius I pühitseti paavstiks 3. septembril 590 Rooma Peetri kirikus, kui Bütsantsi
keiser Maurikios oli teda tunnustanud.
7. veebruaril 590 suri paavst Pelagius II katku ning tema asemele valiti üksmeelselt Gregorius,
kes võttis selle ameti vastu taas tõrkuva hoiakuga ning nõustus valikuga alles pärast Bütsantsi
keisri mandaadi saabumist. Eelnevalt oli ta keisrilt palunud teda mitte tunnustada, kuid Rooma
prefekt Germanus lükkas paavsti palve tagasi.