A.dumas Kolm musketäri terve raamat
valgus, rahulik lamp valgustas kõige kohutavamat segadust. Üks aknaruut oli puruks
löödud, uks oli maha murtud ja rippus poollahtiselt hingede küljes; laud peene
õhtusöögiga oli kummuli, parketil vedelesid purunenud pudelite killud ja laiaks tallatud
puuviljad. Kogu tuba andis tunnistust hirmsast meeleheitlikust võitlusest ja kogu selles
kummalises tohuvabohus arvas d'Artagnan nägevat koguni riideräbalaid ja vereplekke
laudlinal ning kardinail.
Noormehe süda tagus meeletult, ta laskus kiiresti puu otsast alla, sest ta tahtis näha,
kas ei leidu ka mujal vägivalla jälgi.
255
Öövaikuses säras endiselt nõrk mahe valgus. Nüüd märkas d'Artagnan midagi, mida
ta enne ei olnud tähele pannud, sest varem ei olnud miski sundinud teda üksikasjalisele
vaatlusele. Tallatud ja auklikuks trambitud maapinnal oli näha inimeste ja hobuste
segaseid jälgi. Peale selle oli nähtavasti Pariisist tulnud tõld jätnud pehmesse maapinda