Hääldus ja hääldusteadused
keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust
nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena.
Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes
poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //.
4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt
4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest
Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes
(vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele
maksimaalne liikumisulatus ette-taha-suunal. Huulvokaalide ü, ö ning huulestamata tagavokaali õ
moodustus võib olla teljest vaid pisut tsentripoolsem (lähenedes kolmnurga külgedele, kuid siiski
neist väljapoole jäädes).
Peen punktiir skeemi vasakul väljal tähistab telge, kust tegelikult kostavad P. Ladefogedi võrguõpiku eesmised
"kardinaalvokaalid" (http://www
annaabi.ee 
