Voorus kui kesktee äärmuste vahel Vaprus, mehisus on hirmu ja hulljulguse vahepeal. Hirmu võib käsitleda halva eelaimusena ning kartmisega liialdaja on argpüks. Argpüks kaldub meelt heitma, sest ta kardab kõike. Vapper mees tunneb ja tegutseb olukorrale vastavalt ja nagu mõistlik on. Ta jääb kindlaks ülla eesmärgi nimel ja tegutseb vaprusest lähtuvalt. Kes aga liialdab julgusega kardetavate asjade puhul, on hulljulge, ja kuigi ta kiitleb julgusega, ei jää ta kardetavas olukorras kindlaks. Argpüks, hulljulge ja vapper seostuvad siis ühe ja sama asjaga, kuid jäävad sealjuures erinevaks. Hulljulged on tormakad ja kipuvad kohe ohtudesse, seal olles aga tõmbuvad tagasi; vaprad on toimimisel ägedad, enne aga rahulikud. Tasakaalukus, mõõdukus on vahepealne kehaliste naudingute suhtes. On selge, et kui nauding poleks hüve, siis õnnelik inimene ei naudiks elu. Need, kes ütlevad, et piinlev või
«Tahtsid me käest putku panna, mis, sa jõnglane? Oled me seltskonnast tüdinud, hee?» Ütlesin: «Ei, majesteet, ei olnud tüdinud; palun, laske lahti, majesteet!» «Siis tee kähku ja ütle, mis sul mõttes oli, või ma raputan su luud-kondid segi!» «Ausõna, ma räägin teile kõik just nii, nagu see oli, majesteet. Mees, kes mind kinni hoidis, oli mulle väga hea; jutustas, et tal oli minuvanune poeg, kes oli aasta eest surnud, ja et tal oli kahju näha mind nii kardetavas olukorras. Ja kui kõik ehmatasid kullakoti leidmise puhul ja tormasid kirstu poole, laskis ta mind lahti ja sosistas: «Jookse nüüd, muidu nad su poovad, see on kindel!» Ja ma pistsin punuma. Arvasin, et pole hea, kui ma aega viidan; teha, ei saanud ma midagi ja puua lasta ma ennast ei tahtnud, kui võisin sääred teha. Nii ei peatunud ma kordagi, vaid jooksin, kuni leidsin süsta; ja kui siia sain, siis käskisin Jimi rutata, et nad mind ei
annaabi.ee 
