Libahundi müüt- kaunis või hirmutav? Vanarahva uskumus, et inimene võib end hundiks muuta, pakub oma salapäras kõne- ja kirjaainet tänapäevani. Müüt libahundist on paelunud ka paljusid eesti kirjanikke, kelle teostes tuleb välja, et inimesed on libahunte nii peljanud kui ka armastanud, mistõttu leiab lugeja end sageli mõistatamast, kas tegemist on hirmutava või kauni müüdiga. Libahunt on ikka olnud inimese jaoks tundmatu ja kummaline, ning sageli kardetaksegi seda, mida ei tunta või ei mõisteta. Eks surmagi puhul kohutab paljusid teadmatus, mis saab pärast seda hingest, ning nii on ka libahundi müüt tundunud inimestele pehmelt öeldes kõhedana. See, et pea igas külas levisid omad nipid enda hundiks muutmise kohta, näitab, et tegelikult polnud rahval libahundist sugugi selget pilti. Pealegi tõendab meeletu hirm olendi vastu juba iseenesest ebakindlust ja eelarvamusi, sest selles süüdistatavaid põletati tules nagu nõidu ja muid saatana
veenmisjõuga ja üldiselt tunnustatud põhiväärtuste (väärtusveendumuste) valguses seletama. Ta on samal ajal erinevatest arenguastmetest kasvanud, mitteülevaatliku ja sageli vastuoluliselt kirjapandud õiguskorra sisemine süsteem.” (Rüthers 2005, 3.) On igati normaalne, kui Euroopas, kus juba ammu on kõrvuti eksisteerinud seadusõigus ja pretsedendiõigus, kaks õiguskultuuri lähenevad. Jutt ei ole ega saagi olla kultuuride asendamisest – seda vist enamasti kardetaksegi –, vaid kultuuride kui suhteliselt iseseisva kvaliteediga õiguse tunnetusviiside konvergentsist, põimumisest. Seega on tegemist nii ajaloolise kui ka objektiivset tagapõhja omava protsessiga. Ilmselt seda ka tunnetatakse, sest Schlink lõpetab oma artikli alaosaga “Uus konstitutsiooniõigusteadus” (ibid 161–162). Kvalitatiivselt uue konstitutsiooniteooria vajalikkusest kõneldi ka 2005. aastal peetud konstitutsioonikohtute kollokviumil.
annaabi.ee 
