Betti Alver
suuresti.
«Kapten Oleander», millest on töötluses alles jäänud vaid põhisõrestik.
Olgu siin võrdluseks lõik poeemi algusosast.
Öel kui vanasarvik, kohmakas kui hüljes,
hiiglaturi vimman, põsil pussihaavad.
Vasak silm, kun peatub, puurib oherdina,
parem pudelig_a löödi välja Jaavan.
Norskab -- kõmisevad laevaküljed,
ärkab -- ropul kombel sajatab ja praalib,
vihan sütib -- saadab kerre tina,
prassib -- paiskab pahupidi pool kvartaali.
Kardet iga laiuskraadi linnan, lähen,
pole kuski pikka püsi Oleandril --
tema seltsimeheks sügistorm Kap Hornil,
koduks kõik maailma saared, veed ja mandrid.
Merel mere õigus,
merel mere kohus.
Ilma kodumaata
kapten Oleandril
jalad pandi kett
briti praamil,
randmed raudu
Jaaval,
juuksed põlesid
Jamaikal,
parem silm sai paugu,
juhtus mõnda muudki
Okinawal.
Ilma eluloota
kapten Oleandril
suus on kümned keeled,
murjanite murded.
Kõikjal võhivõõras,
kõikjal kurikuulus --
kusagil ei püsi
annaabi.ee 
