kasutada materjale, mis on kõvemad kui teda kulutav abrasiiv reeglina liiv. Sellisteks materjalideks on kermised, millede kõvadus on suurem kvartsliiva kõvadusest (HV1150). Kermised ehk kõvasulamid (cermets, cemented carbides or hardmetals) on komposiitmaterjalid, mis koosnevad kõvadest ja habrastest karbiidiosakestest (WC, TiC, TiCN, Cr3C2) ja suhtelisest plastilisest sideainest koobalti, raua või nikli baasil, mis seovad karbiiditeri. Kuna karbiiditerad on kôvemad (WC- HV1800, TiC- HV3000, Cr3C2-HV 1300-2700) kui looduses enamlevinud abrasiiv SiO2 (HV1150), siis pole viimased vôimelised kermise pinda tungima. Nad on vôimelised ainult kriimustama karbiiditerade vahel olevat sideainet, mille kõvadus on HV200-400. Karbiiditerade vahed on väga väikesed (mõni kümnendik mikromeetrit) ja seetõttu ei suuda abrasiivosakesed teda oluliselt kahjustada. 1.1. Abrasiivkulumise katsetamise metoodika
Suurima paindetugevusega (2500MPa) on ühlase struktuuriga TiC-60% NiMo kôvasulamid karbiiditera suurusega 1-2 µm. Selliste sulamite purunemine toimub pôhiliselt mööda sideainet. Suurte karbiiditerade vôi nende kogumike olemasolu struktuuris vähendab ligi 2 korda TiC-20% NiMo kôvasulami paindetugevust (600 MPa) vôrreldes ühtlase peeneteralise struktuuriga sulamitega. Purustav pragu tekib suurte karbiiditerade purunemise tagajärjel ja levib peamiselt mööda karbiiditeri. Ühtlaselt jämedateralised sulamid on veidi suurema paindetugevusega (900 MPa). Sellise struktuuriga sulamid o tekkivad pikaajalisel paagutamisel 1400 C juures. Seega suurema tugevuse saamiseks tuleb vältida suurete (kuni 5 korda suuremad kui keskmine terade suurus) karbiiditerade teket sulami struktuuris. o 1100 C juures toimub purunemine mööda sideainet plastilise mehhanismi järgi. Seejuures karbiiditerade purunemist ei toimu.
annaabi.ee 
