kasutada materjale, mis on kõvemad kui teda kulutav abrasiiv reeglina liiv. Sellisteks materjalideks on kermised, millede kõvadus on suurem kvartsliiva kõvadusest (HV1150). Kermised ehk kõvasulamid (cermets, cemented carbides or hardmetals) on komposiitmaterjalid, mis koosnevad kõvadest ja habrastest karbiidiosakestest (WC, TiC, TiCN, Cr3C2) ja suhtelisest plastilisest sideainest koobalti, raua või nikli baasil, mis seovad karbiiditeri. Kuna karbiiditerad on kôvemad (WC- HV1800, TiC- HV3000, Cr3C2-HV 1300-2700) kui looduses enamlevinud abrasiiv SiO2 (HV1150), siis pole viimased vôimelised kermise pinda tungima. Nad on vôimelised ainult kriimustama karbiiditerade vahel olevat sideainet, mille kõvadus on HV200-400. Karbiiditerade vahed on väga väikesed (mõni kümnendik mikromeetrit) ja seetõttu ei suuda abrasiivosakesed teda oluliselt kahjustada. 1.1. Abrasiivkulumise katsetamise metoodika
Karbiiditerade suuruse on kermistes vahemikus 0,2-10 µm ja tema môju kermiste omadustele on väiksem. Kermiseid terasuurusega kuni 0,2 µm nimetatakse nanostruktuurseteks, 0,2 -0,4 µm ultrapeeneiks; 0,4-1.0 µm - ülipeeneiks; 1-1,5 µm - peeneiks; 1,5-3 - kesmisteks; 3 ja rohkem - jämedateralisteks. TiC osakeste kokkupuutumisel vedela Ni-Mo lahuse toimub esialgu süsiniku intensiivne lahustumine selles. Selle tulemusena karbiiditerad muutuvad süsiniku vaesemaks (kuni TiC0,85). Seejärel osa titaani aatomeid langeb titaankarbiidi vôrest välja ja lahustub niklis. Tuntakse järgmisi tera kasvu mehhanisme: - ümberkristalliseerimine läbi vedela faasi (SLV mehhanism või Kingery mehhanism) Selle kohaselt peenemad ja aktiivsemad karbiidiosakesed lahustuvad sulas sideaines ja 32
annaabi.ee 
