mida kõrgem on temperatuur. Karastatud terase kuumutamist temperatuurini, mis ei ületa Ac1, nimetatakse noolutamiseks. Noolutamisel martensiit laguneb ferriidi ja tsementiidi seguks, suureneb terase sitkus, kuid vähenevad kõvadus ja tugevus. Muutused on seotud faasimuutustega kuumutamisel: jääkausteniidi kadumise ja martensiidi lagunemisega. Karastatud terase kuumutamisel toimub ka karastamisel tekkinud sisepingete vähenemine ja karbiidiosakeste kasv. Noolutamisel toimuvad järgmised muutused: 1) terase kuumutamine kuni 100 oC-ni ei tekita olulisi muutusi struktuuris ja mehaanilistes omadustes; 2) kuumutamisel temperatuuriintervallis 100…200 oC leiab aset süsiniku osaline eraldumine martensiidist ja väga väikeste karbiidiosakeste teke. Niisugust martensiiti nimetatakse noolutusmartensiidiks ja tema kõvadus üldiselt säilib, vähenevad ja ühtlustuvad karastamisel tekkinud sisepinged ja kasvab sitkus;
kasutada enamikus rakendustes. Karastatud terase kuumutamist temperatuurini, mis ei ületa Ac1, nimetatakse noolutamiseks. Noolutamisel martensiit laguneb ferriidi ja tsementiidi seguks, suureneb terase sitkus, kuid vähenevad kõvadus ja tugevus. Muutused on seotud faasimuutustega kuumutamisel: jääkausteniidi kadumise ja martensiidi lagunemisega. Karastatud terase kuumutamisel toimub ka karastamisel tekkinud sisepingete vähenemine ja karbiidiosakeste kasv. Kuumutusviiside kirjeldus ja kuumutamise kestuse valik Liiga kõrge karastustemperatuur ja pikaajaline seisutamine sellel põhjustavad austeniidi terakasvu ja pinnakihist süsiniku välja põlemist. Jämedateraline austeniit annab karastamisel jämedastruktuurse martensiidi, mis on peenestruktuursest martensiidist hapram. Kuumutuskestus oleneb mitmest mõjurist ja üldised juhised süsinikteraste puhul saab tabelist. Kuumutustemperatuuri sõltuvus süsinikusisaldusest
HRC. Noolutustemperatuur leiti graafikult (Graafik 3) kõvaduse järgi. C-sisalduseks valiti ülesandes lähteandmetele võimalikult lähedased sisaldused. Leiti, et esimese terase korral (55 HRC ja 0,4 %C) on noolutustemperatuur alla 100 oC see ei tekita olulisi muutusi struktuuris ja mehaanilistes omadustes [2]; teise terase korral (64 HRC ja 1,25 %C) noolutustemperatuur o ~180 C leiab aset süsiniku osaline eraldumine martensiidist ja väga väikeste karbiidiosakeste teke. Niisugust martensiiti nim noolutusmartensiidiks ja tema kõvadus üldiselt säilib, vähenevad ja ühtlustuvad karastamisel tekkinud sisepinged ja kasvab sitkus [2] Reduktori võlli tõmbetugevus leiti kirjanduslikest allikatest [1]. . Kasutatud kirjandus 1. Hendre, E., Kulu P., Kübarsepp J., Metusala T., Tapupere O. (2003). Materjalitehnika. Õpperaamat. TTÜ Kirjastus 2. Kulu P., Saarna M., Tarbe R., Kers, J., Veinthal R. (2010). Materjaliõpetuse praktikumide ja
järgnevas jahutamises toatemperatuurini. Paagutamine on tähtsamaid tehnoloogilisi operatsiooone, kuna tema käigus moodustub kermiste struktuur ja lõppomadused. Paagutamine optimaalsest kõrgemal temperatuuril viib karbiiditerade kiirele kasvule, mis pole reeglina soovitav. Samuti võivad tekkida kehades mullid sideaine keemise tagajärjel. Kõrgemat temperatuuri kasutades tuleb lühendada paagutusaega. Liiga madal paagutustemperatuur põhjustab suure jääkpoorsuse (vedel metal ei tungi karbiidiosakeste vahele) ja faasidevaheliste sidemete nõrgenemise ning lõpptulemusena omaduste languse. Paagutuse kestus on see vahemikus 0,5 - 2 tundi ja sõltub paagutavate detailide suurusest ning kogusest ahjus. Liiga pikk paagutusaeg pole soovitatav, kuna paagutuse ajal võib muutuda kermiste keemiline koostis (süsiniku väljapõlemine või rikastumine, sideaine, eriti koobalti, lendumine vaakumis paagutamisel).
Lõõmutatud või normaliseeritud seisus terase struktuur koosneb ferriidist ja perliidist, viimane on tavaliselt plaatjane struktuur, kuid spetsiaalse töötlemismeetodiga -sferoidiseerimisega võib saada ka teraline perliit. Ferriit on madala tugevusega, plastne struktuuriosa, seevastu tsementiit- kõva ( 800HV) ja habras, terase tugevus lõõmutatud või normaliseeritud seisus sõltub karbiidiosakaste suurusest ja jaotusest pehmes ferriidi maatriksis. Jämedate, väheste karbiidiosakeste puhul plastne terase deformatsioon areneb hästi tänu nihketasandite suure arvule on materjal pehme ja plastne- lõõmutatud olek. Kui karbiidiosakased on peened ja suurearvulised, mida saab teha terase karastusel lõõmutus töötlemisel, nemad katuvad nihketasandid ja lisaks igaüks moonutab enda ümber ferriidi kristallvõre,see takistab dislokatsioonide liikumist, tulemusena materjal tugevneb oma plastsuse arvelt- karastus ja madal- või kesknoolutus.
materjali kõvaduse suhe, abrasiiviosakeste kineetiline energia, kohtamisnurk jne. Käesolevas töös uuriti nii kulunud pinda kui ka üksiku abrasiiviosakese löögi tagajärgi. Nagu joon.2.13a näha liivatera, mille kõvadus on väiksem kui kermise Cr3C2-10%Ni kõvadus ei ole võimeline materjali tungima, vaid põhjustab teradevahelise piiri purunemist ja suurte karbiiditerade purunemist. Võib arvata, et järgmisel löögil eelnevalt purunenud karbiidiosakeste killud või väikesed karbiiditerad eralduvad. Löögi tulemusena tekib pinnakihi all arvukalt mikropragusid Löögil vastu Cr3C2-30%Ni kermise pinda, mis on pehmem kui liivatera, tungib viimane teatud sügavusele materjali pinda (joon 2.13 b). Lisaks karbiiditerade purunemisele tõrjutakse osa sideainet karbiiditerade vahelt välja. See saab võimalik kui pealispinna all purunevad karbiiditerad, nagu ristlihvil on ka näha. Samuti
annaabi.ee 
