Aleksander Puškin
Õnneks ei olnud need duellid surmaga
lõppevad. 1819. aasta sügisel oli Puskinil kahevõitlus Küchelbeckeriga viimase väljakutsel,
mõlemad tulistasid õhku ja pärast leppisid sõbralikult ära. Sellel hingeheitluse ajal oli luuletajal
palju tuge sõprusest Tsaadajeviga.
Aastail 1819-1820 leidus Peterburis küllalt inimesi, kes kandsid valitsusele vabatahtlikult
ette sellest, mis Puskin luuletas, rääkis ja tegi. Eriti usinalt nägi vaeva Karazin, tema
salakaebused Aleksandr I-le olid seda salvavamad, et Puskinit kujutati neis tsaari isikliku
solvajana.
Sel ajal kui Puskini saatust otsustati ja sõbrad tema eest keisri juures kostmas käisid, lasti
Peterburis lahti vastik kuulujutt, nagu oleks Puskinile valitsuse käsul salaja vitsadega peksa
antud. Selle jutu laskis liikvele tuntud duellant ja mängur Tolstoi. Puskini arvates oli ta nüüd
igaveseks ajaks häbistatud, ega teadnud kas tappa ennast või keiser
annaabi.ee 
