Vana-Kreeka
Inimene tunnetab looduse
seaduspärasusi.
Seletused kurjuse olemasolu kohta ja jumalatõestused:
1. Miski ei saa olemas olla ilma oma vastandita. Pole headust kurjuseta, kurjus on taust,
millelt headus silma paistab.
2. Mis maailma mingi osa jaoks on kurjus, pole seda terviku jaoks. Inimene ei suuda
otsustada, mis on hea maailma kui terviku jaoks, see on jumala töö.
3. Kurjust on vaja, et stoiline tark tema pärast kannatades ja teda ületades arendaks endas
voorusi ning karastuks raskustes. Maailma valitseb saatus ja inimene saab olla õnnelik vaid
sellele alludes.
Maailma ei saa muuta, muuta saab suhtumist temasse. Tuleb mõista, mis on hüve, mis kurjus
ja mis pole üks ega teine. Mis inimese tahtest ei sõltu, on neutraalne ja sellesse tuleb suhtuda
stoilise rahuga (apaatia). Sellised asjad on elu, surm, jõud, rikkus, vaesus, kuulsus. Mida saab
kasutada hea või kurja eesmärgi nimel, pole hüve. Rikkus ja tervis pole hüved, sest õnnelik
saab olla ka nendeta