Pea alaspidi. Emased ämblikud rändavad ringi, et otsida sobivat kohta pesa ehitamiseks. Emane teeb varjendpesa pinnasesüvendisse, sageli näriliste urgudesse, mille suudme ette ta koob ebakorrapärasest niitidepõimikust püünisvõrgu. Munad talvituvad kookoneis. Kookoneid on tavaliselt kaks kuni neli. Kui tavaliselt koob emane ämblik võrguniidist ümbrise, kuhu ta paigutab oma munad ning kannab seda ümbrist enesega kaasas seni, kuni järglased kooruvad, siis karakurdi puhul see nii ei ole. Emane karakurt riputab munadega kookonid hoopis üles oma varjendpessa. Seal need ripuvad seni, kuni väikesed karakurdid kookonitest väljuvad. Pojad väljuvad kookoneist aprillis ja kanduvad seejärel võrguniidi otsas tuulega laiali. Karakurt on väga viljakas. Perioodiliselt, iga 10-12 või 25 aasta järel, esineb karakurdi massilise paljunemise puhanguid. Kui selgroogsetest on mürgised ainult mõned kalad, kahepaiksed ja roomajad, siis
Kuigi tapikuliste hulka kuuluvad kõige suuremad (linnutapiklased, üle 10cm pikkused karvased ämblikud), ei ole paljud nendest inimesele mürgised. Surmavaks osutuvate tapiklaste liigid paiknevad peamiselt Lõuna-Ameerikas, Ida-Aafrikas ja mujal troopilisematel aladel. Pärisämbliklaste alamseltsi kuuluvatest keraämbliklastest on mürgine ämblik karakurt (Latrodectus mactans tredecimgattus), kes pesitseb Kesk-Aasias, Kaukaasias, Krimmi stepivööndis ja Vahemeremaades. Karakurdi hammustus on 15 korda tugevam lõgismao mürgist. Ohver, olles läbinud kohutavaid piinu, valusid ja magamatust, hakkab paranema alles 2-3 nädala pärast, kuid nõrkus püsib üle kuu aja. Rasketel juhtumitel saabub arstiabi puududes surm päeva- paari pärast. Ameerikas esineb mitte vähem ohtlik sama liigi alamliik nimega must lesk (,,Black widow"). Tema mürk on kõrgelt neurotoksiline, mis ründab kesknärvisüsteemi, põhjustades suurt valu, rikkalikku higistamist,
annaabi.ee 
