Tammsaare ja Gailit elulugu
niisamasuguse paki rukkileivaga kasti asemele viskab, kus see kuhjumisketistiku seaduste
järgi saab tähtsaks teguriks veel kord - kasti pühkmeist tühjendamise puhul, andes ainet
pikkadeks arutlusteks ja kõneveeretamisteks; isegi selle sündmustiku interpretatsiooni sigineb
aga juba rohkesti mõtlikke, nukraid jooni. Tragikoomilise tujukusega tuiskab teose nimetatud
osas ümber Indreku naine Karin; kuid selles tuisklemiseski pole enam õiget komismi,
olukordadel, mis karaktrit peavad selgitama, enam iseseisvaid koomilisi väärtusi. Esikohal on
ja sinna jääbki satiiriline, aforistlik mõtetemäng.
Kujukoomikat kohtame Tammsaarel veelgi harvemini. Naljakat mõju väliskujuga on
taoteldud vahest ,,Tõe ja õiguse" II-s osas eeskätt Mauruse enda, mõnede õpetajate, nagu
Slopasevi, eriti pan Voitinski, III-s osas vana kontoriametniku Bõstrõi puhul, kuid mõlema
viimase välimuse vilets kõhnus ja kängujäänus on pigemini kurb; naljakaks muudab selle
annaabi.ee 
