''Ainult hea toidab head, ainult kuri kasvatab kurja.''
olla kõrgeimalt vooruslikud või inetult patused. Oluline on kogemus, kuid sellest veel
tähtsamal kohal lasub mõistus, mis on põimunud ühega keha vormidest hingega. Aristoteles
nimetas seda esimeseks aktuaalsuseks. Teisisõnu võib väita, et mõte on iga teo läte, isegi
reflektoorse. Mõtiskledes positiivsetest ning õilsatest isikuomadustest, aktiveerib inimene
oma ajus piirkonna, mis kutsub esile just neid karakteritunnuseid. Asjaoludest ajendatuna
võibki pühak muutuda mephistopheleslikuks olendiks, kuid elus on vähe olnud taolisi
olukordi, kus mõni preester kaotab aru. Ta hoiab oma alateadvuse tasandil teatud liiki
mentaalseid barjääre, millest üleastumine toob õnnetusi, esialgu ümbritsevaile, hiljem
iseendale.
Samas on sageli võimatu võita pahelisust puhtaima ja siiraima heatahtlikkusega, kuigi
kunagi ei tohi sellest variandist loobuda. Kui isik on korraldanud laastavaid moraalseid ja