Eleaatide koolkond
tõele kõige sarnasemat
arusaama leida.
Parmenides lähtub selles (sarnaselt pütagoorlastele ja mõnedele teistele enda kaasaegsetele)
eeldusest, et maailm on lõppkokkuvõttes üles ehitatud algete teineteisele taandumatuile
vastanditepaaridele. Ta otsib niisuguste vastanditepaaride seast kõige üldisemat ja leiab selle
kahes “põhikujus” (morphe), mida ta nimetab tuleks ja ööks (DK B 8, 56, 59; B 9, 1). Neile
kujudele omistab ta vastavalt ka vastandlikke karakteristikume; tuld iseloomustab ta kui
eeterlikku, mahedat, väga kerget, identiteeti-hoidvat, ööd seevastu kui tihedat ja rasket. Vastavate
karakteristikute kaudu jõutakse kõige üldisematelt põhikujudelt üha spetsiifilisemate vastanditeni
ja lõpuks konkreetsete nähtusteni. Iga konkreetne nähtus kätkeb endas mõlemat põhikuju. On
iseloomulik, et kui oleva tõene käsitus toetus eeldusele, et kahest vastandlikust määratlusest saab