I Eesti Vabariigi aegne proosamaastik
Proosa koosnes peamiselt kordustrükkidest või varem ilmunud palade ühendamisest
eri kogumikesse. Allakäik jätkus, kuid 1922. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaare romaan
,,Kõrboja peremees", mis algatas realistlike romaanide tulva. Kirjaniku esikromaan on
suurepärane näide sellest, kuidas kunstiteose üldinimlik mõtestatus annab konkreetse ajastu ja
lokaalse olustiku probleemidele püsiva aktuaalsuse ja tähendussisu. Klassikaliselt selge ja
jõuline karakterimaaling, inimpsüühika mõistmise sügavus, hingestatud meeleoluline taust,
stiili täiuslikkus on selles romaanis ideaalilähedased. Autor otsib teoses Eestile ideaalset
peremeest. A. H. Tammsaare jälgib isiksuse kujunemist sotsiaalse keskkonna mõju ning
inimese loomuomaduste koostoimes. Ta kirjutab ühes oma artiklitest: ,,Inimesel on kaks
vägevat vaenlast: tema oma maised nõrkused ja ümbritsevad olud. Kogu eluea peab ta
annaabi.ee 
