Ent kui raamat oli/on haarav ja tempot kruviv rokihitt, siis Vanemuise laval näeb vaid ähmast mälestust millestki, mis võis nimetada rokiks. Need, kes loodavad kaasa elada Vanemuise mõne aasta tagusele rokkooperile «Ruja», peavad pettuma. Ent teater ei nimetagi «Musta pori näkku» rokklavastuseks või -muusikaliks. Ametlikult kannab Andres Noormetsa lavastus määratlust «lauludega mokumentaalne talksõu» (libadokumentaalfilm). Nalja Vanemuise uuslavastuses saab, sest parodeerida-karakteerida «Musta pori näkku» näitlejad oskavad. Vanemuine ja Noormets võtsid pureda raske ülesande ning jäid raamatule alla. Samas pole kõik sugugi kadunud esietendusel olid näitlejad nähtavalt pinges. Kui nad sellest krambist aga väljuvad, võib see lavastus veel ellu ärgata. (H.Sibrits; Postimees; 12.11.2012) Mina arvan, et see etendus tõotab olla päris põnev, sest Mihkel Raua raamat oli väga menukas kui ilmus
tõetagajat. Ta leiab, et tõetagaja teooria on vajalik, et anda nii tõe päris definitsioon kui ka tõe nominaalne definitsioon. Tõetagajad on siis asjalood. Igal tõesel väitel peab olema tõetagaja. Objektiivselt tõene propositsioon peab olema tõene mõnest reaalsuse aspektist. Tõetagaja eksisteerimine paratamatult hoiab endas seda, et väide on tõene(tõetagaja printsiip). See printsiip on oluline, et karakteerida tõetagamist kui sisemist, vajalikku seost. Propositsioon saab olla tõene siis kui sellel on tõetagaja, miski millest tulenevalt on propositsioon tõene. Tema käsitluses on „vaba tahte eitamine“ vajalik osa tõetagaja suhtes. See suhe pole propositsiooni vahel, vaid pigem tõetagaja(meelest sõltumatu reaalsus) ja propositsiooni vahel(tõde). Propositsioonid on tahtlikud objektid uskumustest, mõtetest ja väidetest. Tõetagajad leiavad oma tõde olema vajalikuks
annaabi.ee 
