Keskmine gümnaasiumilõptaja - eluvõõras äpu või küps elluastuja
inimesega, sest tal on ju ometigi kõik viied, ta on ju süsteemis tipus. Ta valis minna õppima
arstiks, vaid seepärast et mõistis,et seal on piisavalt palju õppida. Samas, tajudes pisutki
teistsugust struktuuri, sattus ta segadusse ning kokkuvõtlikult hakas ta oma elu kallale. Preagugi
on tal probleemid, sest kuna ta on oma aja vahetanud heade hinnete vastu, puuduvad tal
elukogemused ning ta ei oska enam seltskonda sulanduda, ta ei oska enam suhelda, ta on end
kapseldanud. Seega leian, et selekteerida hinnete põhjal õpilase küpsust on väga ekslik ning
jällegi tuleks tõdeda, et iga õpilane on oma koolis veedetud aja millegi vastu vahetanud. Kui
üldiselt on õpilane lisaks koolisüsteemile saanud piisavalt kogemust ka teistes valdkondades,
võib tegu olla üsna küpse noorikuga.
Kokkuvõttes on kooli osatähtsus õpilase eluküpselisuse kujundamisel on vaid ühekülgne.