"Mina, Claudius" ja "Jumal, Claudius"
omas). Augustust aga kujutab autor lahke mehena, isegi sõbraliku klouni ja ohvrina,
kelle elu on juhtinud ta suurushullustuses naine.
Ajaloolased on Claudiusele tihti pahaks pannud, et ta lasi end kergesti
abikaasadel ja vabakslastutel juhtida. Graves lükkas selle oletuse kaasaegsete
ajaloolaste kombel Claudiuse tööde ja heategude vallas ümber. Sellegipoolest
kasutab autor seda oletust, et vabandada Claudiuse väheb mõistetavaid, halbu
tegusid. Enamus Claudiuse apsakaid (kapriisidena paistvaid hukkamisi ja muid
ämbrisseastumisi), mis tema valitsemise mainet rikkusid, pannakse Messalina,
Agrippinilla, Narcissuse ja Pallase planeerimise süüks. Sedamoodi tõlgendab
Graves ka asjaolu, et kõik hukatud ei paistnud olevat süüdi kuritegudes, mis
vääriksid sellist karistust. See on ajalooliste allikatega selgelt vastuolus. Claudiust
prooviti mõrvata rohkem kordi, kui ühtki teist imperaatorit. Selle ajendiks võib olla
annaabi.ee 
