Sõnamõrvar
Andres seal kaugel teadis, ma hakkan sinust puudust tundma!"
Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven elage ilusasti edasi. Hüvasti mu sõbrad! Hüvasti!!!" ütlesin
nutma puhkedes. Üks mees sidus mu posti külge. Järsku tuli kiiruga kena must hobune
minu poole, mille seljas istus vist pealiku poeg. Tema käes oli pussnuga. Hobune tegi
enne mind hüppe ja mees lõikas köie läbi, haaras mu kaasa ja tõstis mu sõidupealt selga.
Me kappasime värava poole, mis oli suletud. Ma kartsin, et nüüd me kukume. Ma ei
saanud veel eriti midagi aru, kui me juba kaugel dzunglis olime.
"Kes sa oled? Miks sa mu päästsid? Kas sa oled pealiku poeg?" küsisin, kui hobune
peatus.
"Jah, ma olen Kojott, pealiku poeg. Ma päästsin su sellepärast, et sinu sees on see
mõrvarianne, mis 6 aastat tagasi kaduma läks. Kui Udhaphi oleks su tapnud, siis oleks
see võime jälle lendu läinud! Jumal teab, kelle sisse läinud?" vastas see mees mulle.
annaabi.ee 
