Hingedepäev
ja õled puhtad on põrandal.
Mu kojukutset nad kuulevad
ja haudadest hulgana tulevad
mu esiisad, kaugelt muinasmaalt:
kes kütt, kes kalur Volga ra'alt,
kes süütasid Muroma kütiste tuld,
kes teavad, kus peidus on Kungla kuld;
kes ilmus kui võitja maleva,
et Eesti kodu siin rajada;
kes langes Eesti viimses väes,
kes rauges raske orjuse käes.
Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa,
mu tare, mu kambri, mu koduse toa.
Võtke mu värsket, mu uudseviljast,
kestke mu kappades vahtavast kaljast;
saatke mu künnile, külvile kasu,
mu töödele tasu, mu rahvale asu;
läitke leeki mu poegade rinda,
et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks,
et maad, mis joonud te verd ja higi,
ei vääraks, ei võidaks võõras vägi.
ja viimaks -
kui ähvardab kustuda Eesti päike,
siis tulge kui äike, kui kevade torm
ja pühkige ära kõik painajad, lööjad
ja surujad, sööjad.
Küll piduehtes siis kodumaa
kõik tuled teil süütab põlema.
annaabi.ee 
