Eesti 19 sajandi I poolel
1862. Aastal elas Eesti linnades kokku 62000 inimest,
sajandi lõpul aga 18100 inimest. Seega oli sajandi vahetusel peaaegu iga viies eestlane
linnlane.
20.sajandi algul oli Eestis kokku 12 linna, nendest suuremad olid Tallinn, Tartu, Narva,
Pärnu ja Valga. Kiiresti kasvasid tööstusetevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümer
kujunenud alevid ja alevikud Sindi , Tapa, Türi,Tõrva,põltsamaa, Jõhvi ning Otepää, kuhu
koondusid samuti linlike tegevusalade esindajad käsitöölised, kapmehed,töölised ja
ametnikud.
Kuni 1860.aastate lõpuni kehtis Eesti linnades Tsunftisundus. Linnajuhtorganid
olid:rad,raehärrad ja bürgermeistrid. Neid valisid Sakslased, kelle käes oli ka juhtipositsioon
käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Sajandi teisel poolel oli küll linnaelanike seas
saavutanud ülekaalu eestlased, kuid neile jäid endiselt raskemad ja vähese sissetulekuga
ametid.
1877.aastal hakkas Eestis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset