Külmale maale - Eduard Vilde romaan
Kaarli käest, päris näljakopikad olevat. Selle rääkimise peale, hakkas Mihkel
uuesti nutma. Kirus, kuidas inimesed on hukka läinud, et hakkavad juba ka
kirikuski varastama, ja veel vaese käest. Jaan tähendas, et rikas hoiab oma raha
paremini, tal taskud terved. Mihkel kurtis veel edasi, et tal naine voodis haige ja
viis näljast last kodus, et tal peremehele, kõik tööpäevad ka pandiks antud. Jaan
tähendas, et Mihklil pütis midagi loksub, tema ütles, et seal silgusoolvesi, et
kapmees pika nurumise peale oli andnud, ei julgenud Mihkel niisama koju minna,
kõik ootavad soolast. Nad kõndisid vaikides kõrvuti edasi. Neist möödusid
aegajalt saanid, mille pärast Jaan ja Mihkel kummalegi teepoole hange sisse
astuma pidid. Jaani põue kõrvetas igakord, kui mõni uhke ja juhm isand mööda
sõitis. Mihklit aga ei häirinud hobusemehed, ega hange põikamised, tema mõtles
oma koduste peale, kes Mihklit söögiga koju ootasid. Mihkel jäi äkki seisma, ja
annaabi.ee 
