Sallivusest autentse eetikani
liiguvad üle piiride vabalt, siis võib EL hakata sarnanema ehk ka sisserändajate
ühiskonnaga, kus asuvad heterogeensed vähemussaared. Igal juhul on rahvusriikidest
6
liikmesriigid sunnitud sallima uustulnukaid, keda nad pole ise välja valinud ja kellede
ehk ,,teiste" kommetega nad ikka ja jälle kompromissi peavad leidma samuti nagu
sisserändajad uue maa poliitilise kultuuriga. Igal juhul tõotab EL nii liikmesriikidele kui
nende kaplanitele mitmekultuursuse võlu ja valu./
Kui viis sallimisreziimi sedapidi vaadeldud, tekib vast küsimus: kas sallivus on teatud
võimuakt, ebavõrdne suhe, milles sallitud on mingis alamas positsioonis? Kas
vastastikune austus ei oleks midagi enamat? Aga kui ka saaks tegutseda primaarselt
austuse pinnalt, ei saaks kõiki sallivuse küsimusi mõista, kui ei arvestata võimu, klassi,
soo, hariduse, samuti usu ja tsiviilreligiooni problemaatikaga. Järgnevalt neist väga
konspektiivselt.