Sama lugu on ka füüsikaliselt seotud hügroskoopsusveega (põhimõtteliselt veeaur, kuna saab liikuda ainult aurustudes). Nn. surnud vees sisalduvate mineraalainete kättesaamiseks on siiski võimalus, kui nad seal lahustuvad, ning liiguvad kilevette (see kiht vett ümbritseb absortsioonivett molekulaarjõudude abil) ja edasi vabasse vette. Vaba vesi liigub kapillaar- ja gravitatsioonijõudude mõjul. Tähtsaim taimedele on rippuv kapillaarvesi (tilkvedel vesi, mis täidab pinnase kapillaarseid poore) pindmistes kihtides. Mulla veereziim iseloomustab vee tungimist mulda, liikumist ja kogunemist mullas ning lahkumist mullast. Mulla niiskusreziim iseloomustab taime varustamist veega. Bioloogiline produktiivsus on maksimumilähedane siis, kui mulla omastatav veevaru kõigub kapillaarsidemete katkemise niiskuse ja väliveemahtuvuse vahel (kui on üle selle, siis langeb aeratsioonipoorsus ehk õhuga
Kasvupinnases olevate kapillaarsete pooride maht, pinnase veehoidevõime ja veeläbilaskvus on omavahel otseses sõltuvuses. Kui näiteks kapillaarsete pooride maht pinnases suureneb 10 protsendilt 30 protsendile, võib pinnase veeläbilaskvus aeglustuda sadu millimeetreid ööpäeva kohta. See aga tõstab pinnase veemahutavust ligikaudu 6 korda. Segateralised ja ebaühtlased kasvupinnased sisaldavad taimede jaoks vajalikus mahus erineva suurusega kapillaarseid poore. Kui aga kasvupinnase lasuvustihedus ekspluatatsiooni käigus suureneb, muutub ka erinevat tüüpi pooride väljakujunenud suhe; see aga pidurdab vee kapillaarset tõusu. Alloleval joonisel on näidatud kapillaarsete pooride mahu seos kasvupinnase veehoidevõime ja veeläbilaskevõimega. Kapillaarsete pooride osatähtsus üldpoorsusest (%) Joonis 2 Kapillaarsete pooride osatähtsuse mõju kasvupinnase veeläbilaskvusele ja veesidumisvõimele
annaabi.ee 
