Dmitri Šostakovitš
viimaks suri, võttis Sostakovits Stalini ajastu kokku oma kümnendas sümfoonias (1953).
Kui võimud otsustasid 1960. aastal määrata Sostakovitsi Vene NFSV heliloojate liidu
esimeseks sekretäriks, pidi ta astuma parteisse. Hilisemal loominguperioodil domineeris tema
muusikas mõte surmast. Helilooja tervis, mis polnud kunagi olnud eriti hea, hakkas kiirelt
halvenema. Pika ja üksildase teekonna lõpu eel süvenes kahtlus, et ta ei ole oma elus kuskile
jõudnud. Mõnikord olevat ,,kapidissident" Sostakovitsile tundunud, et inimestele võis jääda
ekslik mulje, nagu oleks ta kahetsenud ja palunud andestust.
Oli aeg, mil terror raevutses kogu riigis. Riigi sees kasvas uus riik, Gulagi arhipelaag.
Paljudel oli tol segasel ajal igaks juhuks valmis pakitud väike kohver. Tavaliselt tuldi
ohvritele järele öösel. Jossif Stalin oli teinud helilooja kohta eraldi otsuse, mis oli lõplik:
Sostakovitsit ei tulnud vahistada, vaatamata tema lähedastele suhetele Stalini poolt armutult