Anna Haava
hiljem ,, Luuletused" 111 (1897). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega
tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi
varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe
ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus
ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast,
rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse
pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused
ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases
diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama
seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks
voodisse köitis.
Vaba kirjanikuna Tartus
annaabi.ee 
