Marie Under
,,Veriseimaks raevuks" nimetab luuletaja seda aega 1943. aastal G. Suitsule pühendatud
värssides. Underi 60. sünnipäev samal aastal möödus pidulikkuseta, luuletaja oli tõmbunud
koduseinet vahele ega andnud ühtki intervjuud. Mureliku suuga öeldud luulesõnades
domineerivad tardumise, vägivalla ja hävingu motiivid. Luulekogu keskmeks on inimliku
kannatuse suur teema. Kaheksaastmelises värsitsüklis ,,Leina aegu" kuulatleb luuletaja oma
sisehääli ema surma järgses kaotusevalus. Võlatunne, andmata jäänud armastuse põletav
kahjatsuslik puudutus, lapse igavesti hilinev äratundmine ema armu suurusest lähendab neid
värsse G. Suitsu ,,Kerkokellale", saavutamata ometi viimase monumentaalsust.
20. septembril 1944. aastal lahkus Marie Under koos perekonnaga Eestist. Pärast
lühiajalist peatumist Sigtuna ja Grännas asus ta elama Stokholmi lähistel Hägersteni
linnajakku, Klubbackeni kaljukupule. Viimased neli aastat veetis luuletaja Varbergi
annaabi.ee 
