Vanamees ja meri kirjand
tulla või magada kodus ja lugeda ajalehti, siiski ei kaotanud ta lootust ning
triivis edasi. ,,Aga inimene ei ole alistumiseks loodud" ütles Santiago.
Üksinduses keset merd leidis ta jõudu noorest sõbrast Manionist. Mees oli
õnnetu, et poiss ei saanud enam temaga kalal käia ning ta pidi poisi vanematele
tõestama, et on väärt mees õpetamaks nende poega heaks kaluriks. Santiago ei
tahtnud olla kaotaja, ta tahtis tulla välja võitjana, tundmata kurgus kibedat
kaotusemaiku. Merel olles igatses ta enda noort sõpra ning unistas poisi
kohalolekust ning abist.
Enda kange iseloomu ja sihikindlusega suutis ta end ületada, tulla elusana
sadamasse tagasi ning tõestada, et tema kalaõnn pole pöördunud. Mees oli rahul,
olenemata raskest võitlusest. Ta suutis enda noorele sõbrale ja õpilasele
Manolinile näidata, et suudab endiselt suuri kalu püüda, lootes saada tagasi ka
poisi vanemate usalduse. Mehe sihikindlus oli looduse jõududest tugevam, ta ei
alistunud.