V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Surma!» kordas ta aegapidi ja vaatas uurivalt oma tütre otsa.
«Jah, ema,» vastas tütarlaps segasena, «nad tahavad mind ära tappa. Nüüd tullakse mulle
järele. See võllas ootab mind! Päästa mind! Päästa mind! Nad tulevad juba! Päästa mind!»
Sulgunu seisis mõned silmapilgud liikumatult nagu kivikuju, siis raputas ta nagu kaheldes
pead ja pahvatas õudselt naerma nagu ennegi:
«Hohoho! Ei! Sa 'sonid! Mina peaksin olema sind viisteistkümmend aastat kaotsis lasknud
olla ja nüüd, kus ma sind olen leidnud, ühe minutiga sind jälle käest andma! Ja nemad
peaksid su minult ära viima? Nüüd, kus sa oled ilus, suur, kus sa minuga kõneled, mind
armastad? Nüüd peaksid nad tulema sind ära sööma, pealegi minu, sinu ema silme ees? Ei,
ei! See pole võimalik! Helde jumal ei luba seda.»
Ratsanikud jäid nähtavasti seisma ja kaugelt kuuldi häält:
«Siia, härra Tristan! Preester ütles, et me ta Roti-augu juurest leiame.»
2
7
7
annaabi.ee 
