Seneca moraalikirjad Luciliusele
rikkumatuks. Ja siis veel: isegi kui sõbrad, isegi kui armsad, isa tõotuspalvele vastavad lapsed on
hukkunud -- ka siis jääb see, mis täidab nende koha. Mis see on, küsid. Seesama, mis neid tubliks
muutis: voorus. (25) Ta ei talu tühja kohta, täidab kogu hinge, kaotab igasuguse iha, on endale küllaldane.
Mis tähtsust on sellel, kas voolav vesi saadakse kätte või läheb kõrvale, kui terveks jääb allikas, millest ta
voolas? Sa ei saa öelda, et elu tervete lastega on õigem kui kaotatutega, või korrapärasem või arukam
või aulisem, niisiis mitte ka parem. Sõprade hulga kasv ei tee targemaks, ilmajäämine ei tee rumalamaks,
niisiis mitte ka õnnelikumaks või õnnetumaks. Kuni voorus jääb terveks, ei anna kaotatu sulle end tunda.
(26) "Kuidas siis? Kas sõprade ja laste hulgast ümbritsetu ei ole õnnelikum?" Miks ta peaks olema? Ülim
hüve ju ei kahane ega kasva; ta säilitab oma määra, kuidas saatus ka toimiks. Kas elab ta sügava