Sissjuhatus filosoofiasse
aega ja õigus tunda. See ongi ju see, mis meid eristab näiteks kivist. Me tunneme.
Nõustun Seneca'ga selles mõttes küll, et surm tõesti on elu paratamatu osa. Nõustun ka sellega, et surma ei peaks kartma aga pole nõus
sellega, et kellegi kaotuse üle ei tohiks kurvastada. Paljalt mõttest, et kaotan oma poja, ajab mul ihukarvad püsti ning tekitab juba
emotsioonide voogamise. Ja seda paljalt mõttest. Ma ei kujuta ette et peaksin suhtuma külmalt kellegi nii kalli kaotamisesse. Samas kui
läheneda jällegi selle nurga alt, et oleme oma lähedastest sõltuvuses. Sültuvuses nende olemisest meie ümber ning seeläbi tunnemegi
eri emotsioone, kui neid äkki ei ole. Kaotusvalu, üksildustunne, kurbus. Tasapidi jõuamegi rahunemiseni, usume et nad on paremas
paigas ja et neil on nüüd hea. Seneca tahabki vist öelda, et võiks jätta vahele etapi kus me sõltuvusobjekti kaotust aksepteerime ning
minna kohe etappi, kus oleme selle aksepteerinud
annaabi.ee 
